Jalutuskäik iseendasse

Jalutuskäik iseendasse

Vahel ootavad mõned asjad lihtsalt oma aega. Mulle tundub, et minul oli sama lugu Alar Tammingu raamatuga “Jalutuskäik iseendasse”. Arvan, et olen seda lugeda tahtnud alates selle ilmumisest 2017 aasta lõpus, kuid ikka tuli mõni muu raamat ette või unus ta niisama tahaplaanile. Või siis hoopis juhtus, et selleks ajaks, kui ma raamatukokku jõudsin, oli keegi nobedam ette jõudnud. Igatahes eelmise aasta lõpus õnnestus viimaks see raamat enda ees avada. Kuna tegu pole põnevusjutuga, võin etteruttavalt öelda, et oli igati lugemist vääriv ajaviide. 

Tammingu raamatu sissejuhatus oli juba paljulubav – lühidalt öeldes andis ta loa oma raamatut luba küsimata igal viisil jagada, kopeerida ja levitada. Täielik vastuvool kõikidele tavapärastele raamatutele, milles ilutseb teade, et loe salaja teki all ja ära teisele räägi, mis sa lugesid. Loomulikult on eelnev kunstlik liialdus, kuid usun, et lugeja sai mõttekäigust aru. 

Tegemist on Tammingu nägemusega psühholoogiast, sellest, mis meie sees toimub ja miks me oleme sellised nagu me oleme. Mulle väga meeldis tema jutustav stiil – mõnes kohas oli otse pöördumine lugeja poole, mistõttu tekkis mõnusalt kaasatud tunne. Raamat läks kiht- kihilt sügavamale. Algas üldise psühholoogiapõhimõtete ja -suundadega, ning läks siis samm- sammult inimese algolemuse poole, näidates teel ära, millised on Tammingut kõnetavate autorite arvates takistused oma pärisolemusega ühenduse saamisel. 

Juhul, kui Sul pole varem Alar Tamminguga kokkupuudet olnud, siis lühidalt öeldes on ta psühholoogia magistriga ettevõtja (Tavid AS). Oma psühholoogiakäsitlustes on ta uuendusmeelne ning segab väga julgelt kokku nii “traditsioonilise” Freudi ja Jungi lähenemised, kui ka idamaised inimese holistilised vaated. Kõike seda on tunda ka tema raamatust. Kui raamatu esimene osa on meie kultuuriruumis ehk paremini mõistetava inimkäsitlusega, siis mida edasi, seda rohkem tuleb sisse idamaist lähenemist, ja seda, et me lõpuni ei tea mis ikkagi meie sees toimub, kuidas toimub, ning kes seda juhib. 


Kaitserüü

Mind ennast kõnetasid raamatust ehk kõige enam kaitsemehhanismid – kuidas inimene reageerib sellele, kui ta ümber toimub midagi, mis talle ei meeldi, või on tema maailmavaatega vastuolus. Aga veelgi enam jäi silma kaitserüü kontseptsioon, mille järgi moodustavad inimesed endale erinevatesse kehapiirkondadesse kaitserüüsid. Need tekivad parandamata hingehaavadest ja enese mitteväljendamisest ning lõpuks pärsivad nii eneseväljendust kui iseenda süvaolemusega ühenduse saamist. 

Võiks öelda, et isegi poeetiliselt lõppes raamat kaunilt – nimelt jõudis Tamming raamatu lõpus armastuse juurde, lahates seda erinevatest mudelitest lähtuvalt. Huvitav oli lugeda, kuidas armastust on võimalik erinevateks tasanditeks ning komponentideks jagada. Autori hinnangul on armastus (puhas ja sõltumatu) see, kuhu me kõik püüdlema peame. Seega, kui raamatu pealkirjast edasi minna, siis võiks öelda, et jalutuskäik iseendasse lõpeb armastuses. Kas pole mitte kaunis siht?

Armastuse erinevad stiilid

Mõned tsitaadid raamatust:

“Kui inimene arendab oma kõige tugevamat funktsiooni, siis viib see täiuslikkuseni antud valdkonnas, aga kui ta arendab kõiki funktsioone, ka kõige nõrgemat, siis viib see terviklikkuseni.”

“Inimese psüühika on nii üles ehitatud, et kui tal pole selget eesmärki, siis tavaliselt hakkab ta mõtisklema oma lähisuhete üle – mis üldiselt viib vaid depressiooni süvenemiseni.”

“Mida kindlamalt on inimene veendunud, mismoodi mingis valdkonnas asjad olema peavad, seda suurem on tõenäosus, et elu saadab talle vastupidise kogemuse.”  

“Soov kõike liigselt kontrollida, on üks inimkonna praeguste hädade põhjusi.”