Mõtteviisi võimalused

Inimesed kasutavad oma igapäevaelu lihtsustamiseks erinevaid mõtteviise ja stereotüüpe. Midagi või kedagi uut kohates paneme neile kiiresti mõne tuttavliku sildi külge, sest võõrad asjad ajavad meid segadusse ning nõuavad liigset tähelepanu. Sellist samasugust kategoriseerimist kasutame ka iseendi peal. Meil on enamasti väga kindel nägemus sellest millised me oleme. On rida füüsilisi omadusi, millele me vastame, aga lisaks on psühholoogilised näitajad, millistena me ennast näeme või näha soovime. See aitab meil teistega suhelda ning olukordadega suhestuda, aga ka valikuid teha – kas mingi teema on „minulik“ ja võiks huvi pakkuda või mitte.

Carol Dweck Ph.D kirjutab oma raamatus Mindset ehk Mõtteviis ühest sellisest, aga samas kõikehõlmavast enda nägemise viisist. Raamatus on inimesed jagatud kaheks, ühed on need, kellel on fikseeritud mõtteviis, ning teised, kellel on kasvule suunatud mõtteviis. Läbi kogu raamatu toob Dweck näiteid erinevatest valdkondadest ja sellest kuidas kahe mõtteviisiga inimesed sarnastes situatsioonides toime tulevad.

Millised on fikseeritud ja kasvule suunatud mõtteviisi peamised erinevused? Fikseeritud mõtteviisiga inimesed on veendunud, et tema teadmiste ja oskuste pagas on kinda suurusega; inimesed kas oskavad, teavad ja tunnevad teemat (on andekad) või neil pole sellele valdkonnale lihtsalt annet ning seetõttu ei vääri isegi pingutamist. Nad usuvad talentidesse ning sündinud geeniustesse ehk teisisõnu sellesse, et inimese võimekus on varakult paika pandud ning seda ei ole võimalik kuidagi muuta. Kasvule suunatud mõtteviisiga inimesed, aga usuvad, et inimese võimed ei ole kuidagi kivisse raiutud ning lõpptulemusest olulisem on protsess. Sellised inimesed usuvad, et pingutades on palju võimalik. Lisaks toob Dweck välja, et need inimesed on õppimisest ja arengust rohkem huvitatud ning suudavad õppimise enda jaoks põnevaks muuta.

Kindla mõtteviisiga inimesed võivad eemalt paista tugevate ja enesekindlatena, aga kui hakata nende tegevusi lähemalt vaatama, koorub selle alt hoopis midagi muud välja. Sellised inimesed ei tunnista kunagi oma süüd, tekkinud probleemides on alati keegi või miski teine süüdi. Sportlaste puhul on selleks halb ilm, kehv varustus, halb korraldus vms; juhtide puhul on selleks kehvad partnerid, laisad alluvad, ebasoodne ärikeskkond vms. Nad ei saa tunnistada enda eksimust, sest oma fikseeritud maailmas on nemad kõikvõimsad ning eksimuse tunnistamine näitaks nende haavatavust ning (nende endi arvates) muudaks nad rumalaks. Nende kõige suurem hirm on rumalatena näida. Juhtidena on sellised inimesed väga autoritaarsed, nad ei aktsepteeri teistsuguseid arvamusi – kõik peavad nendega nõus olema, sest kes nõus pole, töötab talle vastu. Nad ei talu kriitikat, sest nende jaoks tähendab kriitika, et nad on rumalad, nõrgad, kehvad vms. Selline pidev oma positsiooni kontrollimine viib tihti aga tähelepanu ära tegelikelt probleemidelt ning seetõttu võib meeskonna/ ettevõtte kehva olukorda viia.

Kasvule suunatud mõtteviisiga inimesed väärtustavad arengut ja õppimist. Neile on oluline liikumises olla. Nad julgevad tunnistada oma eksimusi ning näevad selles arenguvõimalust, mitte takistust. Olles pidevas arengus saavad nad rahuliku südamega öelda, et täna andsin endast parima ning kui see ei olnud piisav, tuleb edasi tööd teha. Nad ei hooli kaasasündinud eeldustest, vaid keskenduvad õppimisele, arengule, kasvule. Raamatus on mitmeid profisportlaste näited, kus ühed suure talendiga tegijad põruvad kiiresti, samas kui alguses ehk vähema võimekusega sportlased on hiljem pikemalt võimsad. Viimaste esindajatena on ühe näitena välja toodud Michael Jordan, kes ülikooli ajal praagiti esindusmeeskonnas välja, kuid kes püsiva ja pika pingutusega jõudis tippu. Tipus olles jätkas ta edasi harjutamist, mis lubas tal pikalt tipus püsida.

Juhtidena on kasvule suunatud mõtteviisiga inimesed avatumad, nad julgustavad inimesi vastu vaidlema, erinevaid seisukohti esitama. Nad ei tunne, et eriarvamused kuidagi nende autoriteeti õõnestaks. Nad on ise pidevas arengus, püüdes täiendada oma teadmisi vajalikes valdkondades. Sellised juhid on meeskonnamängijad ning ei karda töötajaid, kes võivad neist targemad olla, pigem vastupidi, nad eelistavad seda. Esile kerkivaid probleeme näevad kasvule suunatud juhid õppimise võimalustena. Nad ei karda vigade tunnistamist ega arenemist.

Kust selline mõtteviisi valik tuleb? Ei saa öelda, et see on kaasa sündinud. Kõik väikelapsed on kasvule orienteeritud – vaadates kui raske on käima või rääkima õppimine, siis ilma kasvule suunatud mõtteviisita, ei oleks see võimalik. Dweck pakub välja, et selline mõtteviis tuleb kodust ning koolist. Mõtteviisi areng sõltub sellest kuidas ja millist tagasisidet lapsed saavad ning millist mõtteviisi neile kodus õpetatakse. Lapsevanemad, kes iga hinna eest soovivad oma lapses geeniust näha ning seda talle pidevalt ka ütlevad, suruvad lapse kindla mõtteviisiga mustrisse. Selle lapse jaoks peab ta kohe kõike oskama, kui ta seda ei tee, siis järelikult on ta rumal ning valmistab oma vanematele pettumust. Samasugune lähenemine on ka koolides – õpetajad tihti keskenduvad neile lastele, kes haaravad asju lennult ning need, kes seda ei tee, siis ju neil pole eeldust teemast aru saada ja seeläbi pole mõtet nendega ka tegeleda.

Kuidas kasvule suunatud lapsi kasvatada? Lapse (aga ka täiskasvanu) tegemistes tuleb tunnustada tema pingutust, mitte saavutust. Sellist tagasisidet andes saab laps aru, et pingutus on oluline ning ta teeb seda hea meelega uuesti. Näiteks, kui laps teeb mõne eksami hästi, tuleks kiita seda vaeva, mis ta õppimisele pani. Juht, nähes, et töötaja on mõne aruande koostamisega suurepäraselt hakkama saanud, saab öelda: „Ma näen, et sa oled selle aruandega väga kõvasti vaeva näinud.“.

Carol Dweki raamat käsitleb nende kahe mõtteviisi erinevusi väga mitmes erinevas valdkonnas: ärikeskkond, kasvatamine, haridus, suhted. Kõikides valdkondades toob ta välja fikseeritud mõtteviisi puudused ning kasvule suunatud mõtteviisi erinevused. Mis aga raamatus on ehk kõike olulisem ja millele kõige vähem tähelepanu pööratakse on see, et mõlemad mõtteviisid on valikud. Valikud, mida on võimalik muuta. Nagu enamike probleemide lahendamine, on ka siin kõige olulisemaks teema tunnistamine ning sellest aru saamine. Oluline on mõista, et me pole oma mõtteviisiga kivisse raiutud ning seda on võimalik soovi korral muuta. Kuigi raamat keskendub must-valgetele näidetele, toob Dweck ka ise välja, et läbini ühe või teise mõtteviisiga inimesi on vähe. Enamik meis on segatud mõtteviisiga – me arvame, et ühes valdkonnas võime me piisava pingutusega saavutada mida iganes, kuid samas teises valdkonnas oleme sunnitud oma „kaasa sündinud“ omadustega leppima.

Kuidas mõtteviise muuta? Alusta lihtsate küsimustega: Mida ma täna õppisin? Mis vigu sa oled teinud ja mida neist teada saanud? Mis valdkonnas sa täna eriti pingutasid? Pööra tähelepanu oma õppimisele ning jaga oma kogemusi ka teistega – julgusta teisi õppima. Kogu teema juures on üheks oluliseks märksõnaks kommunikatsioon – kui sa ei saa aru, miks keegi kuidagi käitub, siis küsi seda neilt. Ütle kuidas nende käitumine sind tundma paneb ning ära eelda, et keegi teine sinu mõtteid loeb.

Kui katsetad neid muudatusi, siis palun arvesta, et pead neile kindlaks jääma. Kui arvad, et ühe probleemi lahendamisest said õppimisega läbi ja rohkem enam samamoodi tegema ei pea, siis oled varsti alguses tagasi või veel madalamal. Õppimine ja areng on pidevad protsessid. Sinu ülesanne on leida üles viis kuidas seda enda jaoks huvitavaks teha.

Raamatu lõpus julgustab Carol Dweck kindla mõtteviisiga inimesi kasvule suunatud mõtteviisi proovima. Samas ütleb ta, et see ei pruugi olla hõbekuul, mis kõik probleemid lahendab. Kuid usub, et see on proovimist väärt. Ta lõpetab mõttega, et olenemata sellest, kas proovid oma mõtteviisi muuta või mitte, siis pea meeles, et sul on alati soovi korral võimalik valida kasvule suunatud mõtteviis. Teisisõnu, sul on alati võimalik ennast arendada ning oma mõtteviisi muuta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga